Eesti koolides puudub igasugune võõrkeeltealane poliitika.
Alustame taustast:
1) Eesti on kuulunud Saksa, Taani, Rootsi, Vene ja Liivimaa koosseisu, olles poole territooriumi osas lühemat aega olnud ka Poola kuningriigi osa. Siit tulevad filoloogia-alased spetsialiseerumised: saksa, taani, rootsi, vene ja poola keel. Kuna rootsi ja norra keelel on väiksemad erinevused, on see eelistuse küsimus. Kui keegi ei salli kirillitsat, valigu võõrkeeleõpinguteks poola keel.
2) Rahvusvaheliselt tugev keel on muidugi inglise keel, vaatamata sellele, et ajalooliselt Eestil inglastega suurt seost pole. Soome keel on vajalik juhul, kui keegi soovib ärialaselt või kultuurikontaktide läbi seostuda Soomega.
3) Ja nüüd vaadelgem geneetikat. Eestlased peavad sisuliselt põgenema kõige eest, mis seostub slaavlaste ja soomlastega, kuna geneetiliselt on kattuvus ikka metsik ja see ei tule järeltuleva põlve tervisele üldse kasuks (ülikõrge geneetiliste defektide oht!!!). See tähendab seda, et eestlased peavad õppima hispaania, prantsuse, portugali, türgi, itaalia või kreeka keelt, et nende rahvaste seast endale partner leida, kellega terveid lapsi saada. Inglise keel tuleb kasuks samal määral, kui leida põlisrahva seast partner Suurbritanniast, Iirimaalt, Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Eestlased on läbi aegade jäänud ellu just tänu segunemisele teiste rahvastega, säilitades samal ajal eestlaste kultuuri ja eneseteadvuse.
4) Eestis elab mitmeid slaavi rahvusest inimesi, mis tähendab seda, et vene keele õpe peab olema laiendatud teadmistega, sisaldades vene keeles üldkasutatud laensõnu teistest slaavi keeltest. Kaasaegsed venelased teatavasti kasutavad neid kõnes, seega õpitav vene keel ei pea olema Lasnamäe keel, vaid elav vene keel, mida kohtab nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias (kus on haruldane võimalus näha aktuaalset kõnekeelt koos slängi, rahvahuumori ja päevakajaliste sõnamängudega).
5) Võõrkeele õppimine peab tähendama võimalust külastada riigi kulul riiki, kus antud keelt kõneldakse emakeelena. Ainus keel, mis selle kategooria puhul sellest tingimusest oleks vabastatud, on ladina keel.
6) Eesti keele õppimine nii eestlastel kui muulastel peab tähendama võimalust saada teadmisi ka teistest soomeugri keeltest, kuus võimalusega külastada neid kultuure. Õpetamisel peab ära tooma rahvaste üldise usulise kuuluvuse.
Alustame taustast:
1) Eesti on kuulunud Saksa, Taani, Rootsi, Vene ja Liivimaa koosseisu, olles poole territooriumi osas lühemat aega olnud ka Poola kuningriigi osa. Siit tulevad filoloogia-alased spetsialiseerumised: saksa, taani, rootsi, vene ja poola keel. Kuna rootsi ja norra keelel on väiksemad erinevused, on see eelistuse küsimus. Kui keegi ei salli kirillitsat, valigu võõrkeeleõpinguteks poola keel.
2) Rahvusvaheliselt tugev keel on muidugi inglise keel, vaatamata sellele, et ajalooliselt Eestil inglastega suurt seost pole. Soome keel on vajalik juhul, kui keegi soovib ärialaselt või kultuurikontaktide läbi seostuda Soomega.
3) Ja nüüd vaadelgem geneetikat. Eestlased peavad sisuliselt põgenema kõige eest, mis seostub slaavlaste ja soomlastega, kuna geneetiliselt on kattuvus ikka metsik ja see ei tule järeltuleva põlve tervisele üldse kasuks (ülikõrge geneetiliste defektide oht!!!). See tähendab seda, et eestlased peavad õppima hispaania, prantsuse, portugali, türgi, itaalia või kreeka keelt, et nende rahvaste seast endale partner leida, kellega terveid lapsi saada. Inglise keel tuleb kasuks samal määral, kui leida põlisrahva seast partner Suurbritanniast, Iirimaalt, Austraaliast ja Uus-Meremaalt. Eestlased on läbi aegade jäänud ellu just tänu segunemisele teiste rahvastega, säilitades samal ajal eestlaste kultuuri ja eneseteadvuse.
4) Eestis elab mitmeid slaavi rahvusest inimesi, mis tähendab seda, et vene keele õpe peab olema laiendatud teadmistega, sisaldades vene keeles üldkasutatud laensõnu teistest slaavi keeltest. Kaasaegsed venelased teatavasti kasutavad neid kõnes, seega õpitav vene keel ei pea olema Lasnamäe keel, vaid elav vene keel, mida kohtab nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias (kus on haruldane võimalus näha aktuaalset kõnekeelt koos slängi, rahvahuumori ja päevakajaliste sõnamängudega).
5) Võõrkeele õppimine peab tähendama võimalust külastada riigi kulul riiki, kus antud keelt kõneldakse emakeelena. Ainus keel, mis selle kategooria puhul sellest tingimusest oleks vabastatud, on ladina keel.
6) Eesti keele õppimine nii eestlastel kui muulastel peab tähendama võimalust saada teadmisi ka teistest soomeugri keeltest, kuus võimalusega külastada neid kultuure. Õpetamisel peab ära tooma rahvaste üldise usulise kuuluvuse.